Nädalavahetus jooksuga. :)

Vana teada tõde on see, et üks tartukas ikka Tartu Maratoni üritustest kõrvale ei taha jääda. Nii on lugu ka meie perega. :)

Ettevalmistus
Ilmselt kui seda nüüd päris sportlased loevad, siis nad lihtalt minestavad, aga ausõna ma olin eelnevatel kuudel läbinud vaid 38 km joostes. Tegelikult läks lõpp mõnusalt, tõstsin aga muudkui järjest (st ilma puhkuseta) joostavat maad, aga siis tuli pauk. Nädal enne jookse nohu, palavik ja valus kurk... No jäi siis nii, et minu plaan jäi katki ja tuli otsustada, mida üldse teha...

Laupäev
Sportlik päev algas kõige väiksema mehe jooksuga, nagu ikka sai varsti kolmene väikemees läbida 400 meetrit. Alguses ta ehmus rahvamassi peale ikka ära, aga edasi oli nii tubli, et emme kätt vaja ei olnud ja terve tee sai joostes läbitud. Lõpus oli jõudu veel kiirendadagi.
Järgmiseks ootas mind ja kõige suuremat piigat ees Heateo jooks. Siin jätkus minu plaan, et kui need 4,3 km ilusasti läbida jõuan, siis lähen ikka homme starti. Noh, ütleme nii, et peale kahte kilomeetrit oli jalg raske ja ei liikunud kohe üldse enam. Punnitasi siiski jalutamist ja kõndimist vaheldumisi katsetades 35 minutiga lõpuni. Selleks ajaks suurem piiga istus juba autos ja puhkas jalga.
Kohe peale Heateo jooksu starti sai ka keskmine laps starti. Väike piiga läbis oma 2 km mõnuga ja nautides.

Nüüd ma pidin otsustama, mida selle Tartu jooksumaratoniga teha... Lõpuks peale kõhklusi otsustasin siiski proovima minna, alati saab ju katkestada. :)

Pühapäev
Hommikul tegin endale tavapärase maratoni-eelse söögi (ah-aa, ma olen vaid kahel rattamaratonil käinud ja need ka lühikesed distantsid) ehk neljaviljahelbepuder ja munaleib. Kõrvale veel üks smuuti! Teel Otepääle vasardas mul peas ainult üks mõte - miks ma seda teen, miks ma seda teen, miks ma seda teen... Aga jonni ei jätnud ja nii ma olingi stardis.
23 kilomeetrit on ikka juba pikk maa ja ma teadvustasin endale väga selgelt, et seda joostes läbida ma ei suuda. Seega tuli välja mõelda plaan! Otsustasin teha nii, et kõikidest mägedest üles ma kõnnin ja alla jooksen. Lisaks kõikides joogipunktides venitan ja lõdvestan ja puhkan! Etteruttavalt saan öelda, et plaan toimis ja ma tõesti jõudsin lõppu, ilma et oleksin pidanud kordagi teel olles mõtlema katkestamisele.
Kuskil seitsmendal kilomeetril said mind tagant tulevad kepikõndijad juba ilusasti kätte ja mind rõõmustas vaid teadmine, et vähemalt kaks jooksjat on minust veel tagapool. :) Eks ma neid kõndijaid parajalt häirisin ka, sest kui nemad liikusid ühtlases tempos, siis mina ju mäest üles kõndides (nemad läksid mu'st mööda) ja mäest alla joostes (ehk mina läksin neist mööda), aga tegelikult olid nad ikkagi sõbralikud! Üks hästi tore naine ergutas ja oli veendunud, et küll ma lõppu jõuan.
Kuskil 15 km peal tundisin, et jalad on lootusetult kanged, aga jätkasin jonnakalt ikkagi ka jooksmist ja ilmselt see aiatas natuke kaasa ja jalad ikka tegid koostööd. Aga millegipärast läksid sõrmed ühtäkki paiste... Ja siis ma tegin seda, mida mitte kunagi teha ei tohi ehk ei küsinud sealt arstitädide käest, et kas on midagi jamasti, sest kartsin, et nad ei luba mul edasi joosta. :P Igatahes püüdsin joogipunktides igaks juhuks veel rohkem juua ja võtsin üleüldse rahulikult.
Kui 20 km oli seljataga, siis tekkis korraga tunne, et ma teengi selle ära. Mõnuga jooksin lühikese raja jooksjatest mööda (kes olid meiega selleks hetkeks liitunud) ja tundsin ennast tõeliselt hästi! Kuni... 1 km enne lõppu tundsin talla all villi... Olin iseendale lubanud, et lõpu ma igal juhul jooksen ja nii ma siis jooksin. 500 meetrit enne lõppu hakkas vasak põlv valutama ja pean tunnistama, et need meetrit jooksin tõesti läbi valu ja need meetrid ei olnud mõnusad!!!
Aga lõpp hea, kõik hea! Lõpu aeg 3.19.59 ja tunne ikkagi hea! Ja lausa 11 pikamaajooksjat jäi minust tahapoole. :)

Pärast suutsin täitsa vabalt ka kõndida ja polnud häda nagu midagi. Õhtul muidugi enam olukord nii hea ei olnud ja jalad olid väsinud ja valusad (ühel jalal ka uhked kolm hiiglaslikku villi). Aga hea meel on tõdeda, et päev hiljem ehk täna on olukord täitsa ok. Trepist on natuke raske liikuda, aga sellist tunnet, et üldse enam ei jookse, küll peal ei ole.

Siiski, luban, et järgmisele jooksule lähen niimoodi, et olen natuke rohkem harjutanud. See saab olema sügisel ja õnneks on mul siis olemas ka kaasjooksja Mareki näol!!! :)